Karl-Erik Talvet (1991) on omandanud magistrikraadi maalikunsti alal 2018. aastal Eesti kunstiakadeemias, 2010. aastast peale on ta osalenud mitmetel grupi- ja üldnäitustel, isikunäitusi on tal olnud neli, viimane neist, “Värvivalangud” oli 2018. aastal Eesti sõjamuuseumis.

Karl-Erik Talvet on üks väheseid eesti kunstnikke, keda on köitnud sõjatemaatika. Seda mitte niivõrd üldises mõttes, vaid ta on oma loomingus – olgu siis maalides, joonistustes või koomiksites – tõlgendanud Eestiga seotud sõjategevust, eelkõige neid väljaastumisi, mida on peetud kodumaa eest, mis on olnud meie oma sõda. Olgu siis Vabadussõja tegelikud lahingud või ka kunstniku väljamõeldis, nagu võib näha tema koomiksiraamatus “Kodukaitsjad” (2017). Talvet kuulub 2013. aastast Eesti Kaitseliitu.

Möödunud aastal viibis Karl-Erik Talvet Eesti neli kuud Kaitseväe koosseisus tõlgina Malis. Vabaduse galerii näitusega annab kunstnik edasi meie, aga ka samas paigas teeninud Prantsuse kaitseväelaste argipäeva missioonil Malis.  Väljapaneku võib laias laastus jagada kaheks: vahetult Malis valminud joonistused ja akvarellieskiisid ning nende ja ka peamiselt autori pildistatud fotode põhjal juba Eestis valminud õlimaalid.

Karl-Erik Talveti Mali maalid ning ka joonistused ja akvarellivisandid on dokumentalistika: ta ei lisa detaile ega võta ka midagi vähemaks, rääkimata ilustamisest või oma tunnete väljendamisest. Ka tema teoste kirjeldused on pigem neutraalsed selgitused kui isiklikud meenutused. “Lasketiiruna” pealkirjastatud maali on kunstnik kirjeldanud järgmiselt: “Sellel pildil on kujutatud eesti ja prantsuse sõdureid lasketiirus tegutsemas. Kaugemal näeb eesti sõdureid oma relvadest laskmas samal ajal, kui pildi keskel vestlevad omavahel eesti ja prantsuse üksuse ülemad. Vasakul ootavad prantsuse sõdurid oma laskmiskorda.” Ei midagi, mis osutaks eestlaste ja prantslaste läbisaamisele, omavahelistele suhetele, võimupositsioonile. Ainus isiklikum märkus on viide vormirõivastusele: “Usun, et ka kõige mittetreenitum silm saab seda pilti vaadeldes aru, et sellel on kujutatud erinevate riikide vorme kandvaid kaitseväelasi.” Ka natüürmordina pealkirjastatud teost (“Natüürmort kiivri ja galiliga”) on ta kirjeldanud üsna sama moodi: “Esiplaanil on kujutatud hesco (tõkkeks loodud traadiga ümbritsetud ja liivaga täidetud korv) peal vedelevat äratuntavas eesti digilaigus kiivrit ja vana head automaati Galil. Taustal näeb teisigi hescosid, mis on paigaldatud nii, et need sõidukeid kindlas suunas liikuma sunniksid. Sarnased tõkked päästsid baasis viibivate inimeste elud, kui 22. juulil 2019 üritasid terroristid pommiautoga baasi tungida, ent olid sunnitud tõkete vahel manööverdama enne, kui nende auto õhku lendas.”

Kuid maalidel on inimeste – sõjaväelaste ja ka Mali poisikeste ning sõjatehnika kõrval veel üks tähtis, vahest isegi keskne tegelane. See on maastik. Mali, Aafrika kollakaspruun kõrbemaastik, mis paljudes tõlgendustes, olgu siis filmides või neid inspireerinud raamatutes, esineb ootuse (ja sellega kaasneva hirmu või ka apaatia) metafoorina. Mõelgem või Dino Buzzati “Tatarlaste kõrbe” (või Valerio Zurlini filmivariant) või  Michael Ondaatje “Inglise patsiendi” (või Anthony Minghella filmivariandi) peale.

Karl-Erik Talvet ei too oma teostega vaataja ette midagi, mida varem ei teatud uudistest või dokumentaalsest filmijuppidest, ta ei ava tausta ega salasuhteid, ka tema enda suhtumine jääb varjatuks. Kuid teoste melanhoolne meeleolu, ootuse lausa füüsiline kohalolek räägib sõdurite argielust vahetumalt kui nii mõnigi saladokument.

Veel teavet:

Reet Varblane,

Tel 55655014

Karl-Erik Talvet,

Tel 5572962

Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.