Vabariigi Presidendi kõne 

Uudised

Kommenteeri
5. juulil 2021 Maarjamäe lossipargis heategevuslikul õhtusöögil Fondi patrooni Kersti Kaljulaidi peetud kõne.

Kaks nädalat tagasi langetati Kabuli rahvusvahelisel lennuväljal viimane Afganistanis lehvinud Eesti lipp. Viimased seal teeninud Eesti sõjaväepolitseinikud ja meedikud jõudsid võidupühaks koju tagasi. Lõppes pea kaks aastakümmet kestnud missioon, mis vahetult ja kohati väga valusalt puudutas tuhandeid Eesti sõdureid ja tuhandeid nende lähedasi.

Missioon lõppes, kuid Afganistanis saadud haavad – nähtavad ja nähtamatud – jäävad väga paljusid Eesti inimesi saatma veel aastakümneteks. See polnud vaid afgaanide, ameeriklaste või meie liitlaste sõda. See oli ka Eesti sõda, pikim meie kaasaegses ajaloos.

Afganistan ei jäänud meist maha sellisena, nagu me 20 aastat tagasi seda missiooni alustades olime lootnud. Olgem enda vastu ausad – rahvusvahelisel kogukonnal puuduvad täna väga tugevad garantiid, et see riik muutuks stabiilseks, rahumeelseks, endaga ise toimetulevaks. Vastuolulised tunded vaevasid mind ka maikuus, kui saatsin Bagdadi suunas teele kaitseliitlastest koosneva väekaitserühma. Missioonile, mida kunagi alustati Afganistaniga sarnastel ajenditel. Missioonile, mis sai saatuslikuks vanemveebel Arre Illenzeerile. Missioonile, mille me korra juba kümmekond aastat tagasi lõppenuks kuulutasime. Vastutus tuhandete Afganistanis ja Iraagis sõdinud eestimaalaste ees käsib sõnastada siin ja praegu, just täna ja selgelt, ka selle poole – mis oli sellest missioonist kasu? Kas saadud kasu saab olla väärt neid kantud kaotusi? Peame oskama nii küsida kui vastata, eriti kui teame – langetame pidevalt uusi otsuseid selle kohta, kuhu Eesti lipp heisata.

Kaotused on alati korvamatud. Kasu on tihti keeruline mõista. Kaaluda on võimatu. On ainult üks viis näha, kuidas need kaalud tasakaalu saada. See vaade on sõjamehe vaade. Kelle töö on kaitsta oma riiki ja rahvast. Selles töös on ohte, mida teiste ametite pidajad iial mõista ei suuda. Neid ohte taluda aitab aade. Eesti vabaduse ja iseseisvuse aade.

Ja selles sõjamehe vaates on õnnelik see sõdur, kes saab isamaa eest seista kodust kaugel. Seda sõduriõnne on meil 30 aastat olnud, tänu meie tugevatele liitlastele ja sellele, et oleme ise omalt poolt tegemas alati kõike, mida jaksame ja oskame.

Ja paratamatult on selle töö käigus Eesti eest langenud need, kelle sõduriõnn oli otsa saanud.

Jah, nad langesid. Aga Eestil on liitlased. Jah, nad langesid meie eest. Aga Eestil on päris lahingukogemusega sõjaväelased, sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid. Kes saavad usaldada iseendid ja üksteist, et vastavalt 21. sajandi sõja parimatele traditsioonidele mitte ainult olla valmis surema oma aadete eest, vaid sõdima nii, et sõjamehe töö saab tehtud ja elud säästetud.

Kõik need, kes Eesti eest langesid, on andnud meile selle Eesti Kaitseväe, mis meil täna on. Kaitseväe, mis teab – väe suurus vastaku meie võimalustele, et iga üksik sõdur oleks parimas varustuses ja parima väljaõppega.

Kõik need, kes langesid, on meile andnud ohvitserkorpuse, kes teab, mis sõda on. Ilma et meie, ülejäänud, seda teaksime.

Ka kõik langenute lähedased teavad loomulikult, mis sõda on. Kuidas on tunda sõda omal nahal, kanda seda oma südames ja oma hinges.

Ka kõikide ellujäänute ja tervelt tagasitulnute lähedased teavad, mis tunne on kanda sõda oma hinges ja südames. Ja kõik tagasitulnud sõdurid ning ohvitserid samuti.

See on see kõrge hind, mida maksame oma kaitsevõime eest. Iseseisva kaitsevõime eest. See, et meil on enesekindel, oskuslik Kaitsevägi, kus väärtustatakse iga sõduri elu ja seetõttu parimat varustust, parimat taktikat, parimaid strateege – see on, mille oleme teie kõigi makstud hinnaga Eesti jaoks saanud.

Jah, ka liitlased. Aga ükskõik kui tugevad liitlased ei suudaks aidata seda, kes ise on nõrk. Kes ise ei usu. Kes ise ei oska. Eesti Kaitsevägi on meie liitlastele pakkunud kindlustunnet, et me oskame, julgeme ja tahame.

Relvavendlus ei ole vorst vorsti vastu. Jah, muidugi on nii, et meie sõdurite jõupingutuste ja ohvrite vilju näeme täna Tapal NATO lahingugrupis, Eesti pinnal viibivate USA eriväelaste näol, liitlaste õhturbehävitajate näol meie taevas. Kahtlen sügavalt, kas need Eesti julgeolekut hüppeliselt parandanud arengud oleksid olnud iseenesestmõistetavad, kui me toonaseid välismissioone planeerides oleksime teinud kergemaid, odavamaid, ohutumaid valikuid. Neid valikuid tehes osutusime võitjateks.  

Aga kui peaks olema päriselt tarvis kaitsta oma kodu, siis algab ja lõpeb see kõik sellest, milline on me enda vägi, kaitsetahe, suutlikkus taluda sõda koos meie liitlastega, sest ka nemad ei saaks olla meie lahinguväljadel üksi. Ainult meie teame, kuidas tegelikult kaitsta meie Eestit.

Julgen siin riigikaitse kõrgeima juhina öelda, et tehtud on õigeid valikuid. Neid on teinud vahetud ülemad lahinguväljal, üha paremini varustatud ja oskuslike sõdurite kõrval. Meie sõduriõnn on kasvanud läbi omandatud kogemuste ja oskuste.

Õiged valikud on teinud poliitikud, kes on langetanud poliitilised otsused osaleda välismissioonidel, kuigi ükski inimene ei tahaks seda otsust ju inimlikult võttes teha. Aga on olnud mehisust need otsused teha. Ja teha vastutustundlikult, nii, et meie sõduritel oleks alati parim, mida maailma sõjatööstus oskab ja meie rahakott kannatab. Vahe sellega, mida maailma vägevaimad kannatavad, on iga sõduri individuaalses varustuses kadunud. Suurematest võimetest rääkides oleme tegelikult seda paremini kaitstud, mida adekvaatsemalt hindame oma jõudu ja rahalist jaksamist. Ülearu suured unistused tähendaksid paraku järeleandmisi väiksemate vajaduste osas, mis on igal sõduril. Korralikust meditsiinipaunast, mugavatest rakmetest või väikesest sõjamasinast nimega eriüksuslane ei saa toota samasuurt uudist kui tankist, lennukist või õhutõrjekahurist. Aga teie siin kõik teate, et suure sõja tulemuse määravad ja tihti päästavad just pisiasjad.

Missioonidel võetud ohte ja neist saadud head kaaludes kipume vahel isegi unustama nende inimeste saatuse, kelle maal me oleme oma vabadust kaitsnud. Kipume unustama, et vaatamata kõigele on iga välismissioonidel teeninud Eesti kaitseväelane andnud oma väikese panuse selleks, et muuta maailm natukenegi paremaks paigaks. Afganistanis on tänu meile tuhanded tüdrukud saanud koolis käia. Naised on tohtinud ämmaemanda juurde minna. Aprillis Kabuli külastades kinnitasid ka kõige skeptilisemad tuleviku-ennustajad, et kindlasti ei naase Taliban samamoodi võimule nagu 20 aastat tagasi. Selleks on Afganistani ühiskonnas, eriti noorte ja naiste seas toimunud muudatused olnud põhjalikud ja pöördumatud. See pole võit, kuid siiski saavutus, mille üle saame siiralt uhked olla.


Samasugune võimalus muuta maailm pisut paremaks vaatab vastu ka meie diplomaatilise rinde võitlejate töös. ÜRO Julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks kandideerimist alustasime omal ajal samuti julgeoleku-argumendiga – et see muudab meid maailmas nähtavamaks ja seeläbi paremini kaitstuks. Kuid tegelikult on see ka võimalus seista Eestile oluliste väärtuste eest. Eestlaste võitlus Afganistanis ja Afganistani eest kestab edasi, praegu on meie käes see sulg, mis kirjutab ÜROs Afganistani rahva tulevikku. Koos Norraga veame eest kokkuleppeid, kuidas ÜRO jätkab Afganistanis nüüd juba ilma NATOta. Iga Eesti diplomaat, kes seda Afganistani-sulge hoiab, tajub oma vastutust kõigi teie ees, ma tean.

Head kohalviibijad, ma usun, et nii Eesti julgeolekule kui ka üldinimlikele väärtustele mõtlevad ka kõik Eesti Kaitseväe veteranid, kes 26 aasta jooksul missioonidel käinud. Kuid tean, et neid kannustab alati missioonile minema veel üks asi – vastutustunne oma lahingpaarilise, oma jao, oma üksuse ees. Meeste ja naiste ees, kellega koos on väljaõppe ajal ja varasematel missioonidel ära söödud mitu puuda soola. Sõjaväelased nimetavad seda ’sisemiseks sidemeks’ – vastutustundeks, mis ei luba kaasvõitlejat lahinguväljale maha jätta. Vastutustundeks, mis ei luba kaasvõitlejal missioonile minna ilma oma seniste kaaslasteta. Just see vastutustunne kannustas ka Afganistani kampaania kõige raskematel aastatel paljusid veterane minema juba kolmandale, neljandale või viiendale missioonile. Kannustas raskelt vigasaanuid uuesti sõjaväljale naasma. Pole olemas suuremat inimlikkust kui meie sõdurite selline vastutustunne üksteise eest.

Samalaadset vastutust kanname ka ühiskonnana. Me ei jäta ühtegi oma sõdurit lahinguväljale, ühtegi veteranide lähedast oma muredega üksi. Tagades riigi veteranipoliitikaga neile vigasaamise korral vajaliku ravi ja toetuse. Tagades langemise korral toe lähedastele. Kogudes heategevusega raha veteranide taastusravi võimaluste arendamiseks ning langenute ja vigasaanute laste haridustee toetamiseks. Carolin Illenzeeri Fondi poolt viimase aasta jooksul kõigi piirangute ja ärajäänud ürituste kiuste kogutud annetused näitavad selgelt, et Eesti ühiskond pole unustanud vastutust oma kangelaste eest. Aitäh teile kõigile, kes te olete panustanud!

 
Ma tean, et ka need, kes vaatavad meid täna teispoolsusest, ütleksid – olge julged, ärge kunagi andke alla! Hoidkem Eestit!


Lisa kommentaar

Email again: